Elu on asjade kaik ja kaik on liht­salt yks kaik. Igas kai­gus on on paik kust algab tei­negi kaik, kust algab kol­maski kaik ja nel­jas ja viie­ski kaik.

Asjad on nyyd siis nii, et kool hak­kab labi saama… vaid vii­ma­sed pon­nis­tused kir­ju­ta­maks see nee­tud kone oma lope­ta­miseks ja siis on kor­ras. Minust saab dip­lo­mee­ri­tud tootu. Vaid vii­ma­sed pin­gu­tused ja ma voin tege­leda mil­lega iga­nes syda lus­tib - nok­kida naba voi liht­salt vaa­data mis tee­rada mu kin­gade vints­ke­tele nahk­tal­da­dele klee­bib… sageli jaa­vad sinna kinni liht­sad kruu­sa­ki­vid, vahel klaa­si­kil­lud, aga see on hoo­pis teine teema. Mandumine on yha enam reaal­sus kui oudusunenagu.