19. juuni sai siis läbi minu ülikoolitee. Aktusel olin sunnitud põllumajandusministri ja rektori ning mitmete muude tähtsate inimeste kõrval kõne pidama. See oli järgmine:
“Kaaslõpetajad, kallid külalised ning austatud õppejõud. Täna lõppeb teekond mida alustasime kolm aastat tagasi, paljude arvates oli see vaid esimene etapp märksa pikemast kõrgharidusteest… las jääda see siiski igaühe enese otsustada.
Kui me siin koolis, just siinsamas majas, esmakordselt maha istusime, öeldi meile kui heas Ameerika sõjafilmis – vaadake endast paremale ja vasakule, üks teie seast ei lõpeta. Julgen väita, et see meid tol ajal ei hirmutanud… olime ju keskkooli edukalt läbinud, uskusime, et oleme kõikvõimsad. Tegelikkuses oli sõel veelgi tihedam, täna saavad tunnistused vaid pooled alustajatest, kuid seda enam väärivad tunnustust need kes selle rännaku üheskoos lõpuni suutsid käia.
Lugupeetud õppejõud, kes te seda sõela enda käes hoidsite, ma tahan kõikide lõpetajate nimel öelda aitäh. Te seadsite, kui nii võib öelda, meie teele mitmeid oksi mida murda ning kaevasite kraave millest üle hüpata, kõike seda selleks, et me omandaksime konkurentsivõimelise hariduse ning tunneksime end taas kõikvõimsate elluastujatena. Tänan teid ja nüüd palun kõiki lõpetajaid õppejõududele üle andma lilli ja ütlema oma tänusõnu.”
Kirjutasin selle valmis aktusele eelnenud ööl, umbes kella 2 paiku. Varem ei olnud mingit motivatsiooni ja ka ideed ei tulnud. No võta näpust kas see mis välja kukkus vääris avalikku esitamist.
