ei hul­kuri armas­tus see tooreks lae
ta syda on puhas ja prii
ka tema voib arm­sa­mat kal­lis­tada
ja onne tal naida­tagi

Arvasin kunagi, et kodutu elu on lihtne ja suh­te­li­selt muretu, kogud oma taara kokku ja oledki mael. Aga minu vii­ma­seaja motisklu­sed sel­les val­las kin­ni­ta­vad, et asja­lood on mone­vorra eri­ne­vad minu kuju­tel­mast. Kui ini­me­sed suht­lek­sid kodu­tu­tega enam, jouaks me arva­ta­vasti oige pea jarel­dusele, et nemad ongi majan­duse ter­vise esi­me­sena aval­du­vad symp­to­mid. Kui rah­vas on rikas, elab kodutu hasti, kui rah­vas elab enam­va­hem hasti, siis par­mul laheb ras­ke­maks ja kui rah­val pole enam raha, et olle osta, siis… vaa­dake, prae­guse lama kor­ral rah­val jagub veel natuke raha olle jaoks, eks, aga pude­leid kor­ja­takse nyyd veidi enam enda jarel kokku, kogu­maks reservi. Keda see moju­tab - jah, kodu­tut, tema sis­se­tu­le­ku­al­li­kas on nyyd ammen­du­nud ja edasi jaab vaid nalg (mille iga­nes jarele see nalg on).
Seega tuleb valja, et asot­siaalid ei olegi nii majan­dus­kau­ged ini­me­sed, nad voi­bolla ise seda ei taju, aga neil lasub tah­tis moju majan­duse sei­su­korra hin­da­misel, kui vaid keegi neid kuu­laks ja suu­daks ridade vahelt lugeda, mil­lal kodu­tul toesti nalg on.

PS: Panin tahele, et osad nii-​​oelda parmu taa­ra­punk­tid on raha puu­dusel kinni pan­dud.